Vahepeal on siin olnud täielik vaikus. Arvan, et "jõululaupäeva reedel" on paslik midagi kirja panna.
Kui viimane postitus oli augustis, siis ilmselt olin ma tollal sisehaiguste rotatsioonis. Nüüd on jälle üks sisehaiguste rotatsioon läbi saanud ja tagasi päevastes erakorralise meditsiini ja intensiivravi vahetustes. Vähemalt pühade perioodil ja siis edasi kirurgiasse.
On olnud ülesmäkke minekuid ja halvemaid päevi, aga kokkuvõttes saab vist öelda, et lõpp hea kõik hea...vist...
Headel päevadel tulen õhtul kliinikust pea püsti välja ja naudin iga sekundit. Halvematel päevadel tahaks ainult kaugele ära põgeneda. Aga järgmisel päeval peab ikka tagasi minema. Üldiselt on siiski tuju hea püsinud ja suuri läbikukkumisi olnud ei ole. Küll aga tõmbab vahest närviline tööõhkond motivatsiooni ja tuju nii alla kui alla üldse saab tõmmata. Egas midagi, kõigil on halbu päevi.
Võib-olla aitab sellele tujude kõikumisele kaasa ka fakt, et on jõulud, mis on minu jaoks alati olnud täis sõpru ja pere ja hulganisti dekoratsioone, mis elamise hubaseks teevad. Seekord on mul toas üks närune küünal, mis pole isegi jõulu lõhnaga. Inglismaal levib mingi viiruse uus tüvi ja paljud riigid (kaasa arvatud Eesti) on lennud siia (ja tagasi) katkestanud. Nii, et isegi kui keegi tahaks külla tulla, siis ta ei saa. Ja mina ei saa siit ära, sest ma olen tööl.
Täna käisin poes, et osta endale homseks toiduaineid, mis võimalikult lähedased Eesti jõuluõhtusöögile oleksid. Isegi kui ma ei ole neid veel maitsnud, siis ma olen 100% kindel, et Eesti mõnusast krõbedast seapraest, magushapukast praekapsast, süldist ja verivorstist on need asjad väga kaugel. Ainuke asi, mis siin koduselt maitseb on kartul... Isegi gin toonikuga ei maitse samamoodi. Ka siis kui kasutad sama gini ja sama nime ja firmamärgiga toonikut. See viimane nimelt on siin kuidagi palju lahjem.
Teine asi mis mind morjendab on see, et mul ei ole autot. Ja isegi kui oleks auto, siis ma pole kindel, et julgeks siin liikluses kaasa lüüa. Ja see, et mul pole autot siin, tähendab, et ma ei saa ringi sõita ja uusi kohti avastada. Ühistransporti väga kasutada ei taha ja noh tegelikult pole siin praegu laiemalt ringi liikumine lubatudki.
Ühesõnaga ma olen kurb, et Eestis ei ole selliseid eneseharimise võimalusi nagu siin. Ma olen kurb, et ma pean olema üksi, sõpradest ja perest eemal, et oma unistusi täide viia. Ma olen kurb, et ma pean jõulud üksi veetma.
Aga tegelikult ei tohiks ma ju kurb olla, sest ma olen ju välismaal. Ma ei tohiks ju kurb olla, sest ma teen seda mida ma armastan. Ma ei tohiks ju kurb olla, sest mul on katus peakohal, söök laual ja veidi rahagi pangakontol. Ma ei tohiks ju kurb olla, sest mul on hästi tasuv töökoht. Ma ei tohiks ju kurb olla, sest ma saan õppida oma ala spetsialistide kõrval.
Aga sellegipoolest olen ma kurb ja tahaks, et see pandeemia jama juba ükskord läbi saaks, et vähemalt oleks olemas võimalus ringi liikuda, kui seda tahta.
Seniks aga mask ette ja häid jõule!
...ja stay safe nagu tänavu öeldakse.
