Esimene

Pole juba aastaid ühtegi blogi pidanud, aga minu kirjutamisarmastus ei ole veel kuskile kadunud. Kuna mul avanes võimalus vähemalt 13ks kuuks Inglismaale kolida, siis otsustasin kõike siin kogetut dokumenteerida. Kas siis enda jaoks või nende jaoks, kes tahaksid teada, kuidas mul läheb või mida ma siin teen. Nii, et here we go!

Kõik sai alguse tegelikult juba eelmisel suvel kui me ühe mu kalli sõbrannaga peale paadisõitu Emajõel minu kodus veini jõime ja KÕIGE üle arutlesime. Jõudsin arusaamale, et ma ei ole päris 100% rahul sellega kuhu suunas mu karjäär liigub ja midagi jääb puudu. Mitte, et otseselt midagi halvasti oli. Mul oli hea ja kindel töökoht ja võimalus teha täpselt nii palju kui ma ise tahan ja jaksan, aga ma tundsind, et mu areng on jäänud väga aeglaseks ja see ei meeldinud mulle. 

Järgmisel päeval võtsin ette EASi juhendi ja hakkasin koostama äriplaani. Enne seda teadsin ma ainult seda, et mind motiveerivad kõige rohkem kaks asja- kas ma saan ise õppida või saan ma kedagi õpetada. Selle jaoks, et saaks teha viimast, peab esimesega alustama. Seega panin endale kirja selle plaani lõpp-eesmärgi ning hakkasin tagurpidi tagasi liikuma alguse poole. Mida mul on vaja selleks, et seda kõike saavutada, mida ma tahan. Ja mul ei ole praegu õrna aimugi, kas ma ka sinna kunagi jõuan, praegune ongi osati kõik selle jaoks, et aru saada, kas see on see, mida ma tahan või ei. Nagu katse eksituslik meetod.

Esimene samm tehtud (ehk plaan olemas), panin end uuesti kirja IELTS testile ja kõik kuidagi klappis nii hästi, et järgmine test oli juba kohe varsti ja Tartus. Nagu loodud, eksole. IELTS tehtud, tulemus parem kui paar aastat tagasi ja piisav, et astuda plaanis järgmine samm. 

Teine samm oli hakata otsima kohti, kuhu kandideerida. Muidugi sai sellest erinevate inimestega räägitud. Ühelt poolt tuli innustav motiveerimine, et hakka muidugi kandideerima, teiselt poolt hoiatav, et kui raske see on ja tõenäosus saada on väga väike. Küsija suu pihta ei lööda ja kandideerimisega ei ole küll midagi kaotada. Kandideerisin kokku kolme erinevasse kohta. Esimene oli minu peas kujunenud nii nimetatud unistuste kohaks, kuid tegelikult nüüd järgi ja üle mõeldes, ei ole see päris nii. Teise kohta kandideerimine tuli jooksvalt, sest lihtsalt kuupäevad klappisid väga hästi ja tunne oli kuidagi õige. Kolmandasse kohta kandideerisin, sest see oli tuttav, ma tean selle koha taset ja nemad teavad eestlaste taset ja see oleks olnud suurepärane võimalus edasi areneda (etteruttavalt ütlen, et ka sinna kutsuti vestlusele, kuid otsustasin sellest loobuda, kuna sain oma teiselt variandilt positiivse vastuse ja ei tahtnud ei enda ega ka nende aega raisata selle peale, kui ma juba tean, et ma ei vali seda varianti). Esimesse kohta ma olin üpris kindel, et ma ei saa. Kõhutunne ütles. Ja võite naerda, aga ma ise arvan, et mul on väga hea "kõhutunne" välja arenenud. Teisest kohast helistati ja tehti esimene telefoni intervjuu. Peale seda tuli mõne aja pärast e-mail, et mind oodatakse Manchesteri kohale intervjuule. Kõik lennupiletid, elamine ja muu oli juba plaanitud (kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma Primarkis shoppan), kui tuli uus info, et pandeemia pärast kohale ei kutsutagi ning intervjuu tehakse videokõnena. Kuupäev jäi samaks. 

Intervjuu toimus kodus köögilaua taga. Teisel pool ekraani oli kaks intervjueeriat. Küsimused olid oodatavad. Mida näed ennast 5 aasta pärast tegemas? Milline oli sinu viimane läbikukkumine ja kuidas sa sellega hakkama said? Kuidas talud stressi ja töötad tiimis? Ja nii edasi... Üks küsimus oli ka erialane (vastvõtule saabub täiskasvanud kass, kelle südametöö on 120 korda minutis, ta on loid, mida kahtlustad, mida teed), kuid peale pea 4 aastast töötamist ei tundnud ma selle ees hirmu. Küsimus oli erakorralise meditsiini vallast ning minu jaoks üpris lihtne. Muuseas oli just sarnane patsient mul ka vastuvõtul käinud. Kõige rohkem muretsesin ma sellepärast, et ma pean inglise keeles rääkima. Inglise keel ei ole mu jaoks enam probleem (klassikaaslased samas teavad kõiki neid geniaalsusi, mida ma koolis inglise keeles rääkisin ja tegin). Olen ju ülikooliski inglisekeelseid loenguid andnud, kuid kui keelt iga päev ei räägi, siis tundsin, et olen veidi roostes. Eriti kui rääkida inglastega. Teiste inimestega, kelle esimene keel ei ole inglise keel, rääkimine ei ole probleem ja keel voolab hästi. Inglastega rääkides tundub tihti nagu kartul oleks suus ja ei saa sõnu normaalselt välja hääldatud. Õnneks oli hiljem tagasiside mu keeleoskusele väga hea ja nad ei näinud selles mingit probleemi. Kõne lõppes positiivsel noodil ning sain oma eluga umbes nädala jagu edasi minna. 

Siis saabus postkasti kiri, et nad soovivad mulle helistada ja rääkida. Saatsin neile vastu e-maili koos endale sobilike kellaaegadega samal ja järgmisel päeval ja jäin kõne ootama. See muidugi tähendas, et ma hoidsin telefoni pidevalt enda kõrval või lausa käes ja kontrollisin pidevalt ega telefon hääletu peal ei ole. Järgmisel päeval toimus EVSi Kevadseminar, mida ma olin paar viimast kuud korraldanud. Lektoriks oli üks ülitore inglanna, loomaarst. Ka temaga tuli see kõik jutuks ja sain julgustust juurde, et kui vastus oleks negatiivne, siis nad ilmselt saadaksid e-maili (või ei vastaks üldse). See on positiivne, et nad minuga telefonitsi tahavad vestelda. 

Foto: Inernet

Ja järgmine päev see kõne tuligi. Kõigepealt muidugi küsiti tagasisidet intervjuu kohta ja alles siis õnnitleti ja pakuti kohta roteeruva internatuuri läbimiseks Manchesteris. Ma olin nii sillas sellest õnnetundest, et palusin neil lihtsalt endale e-mail saata kõige selle informatsiooniga, mida nad mulle telefonitsi tahtsid edastada. Ma tean, et mulle ei oleks midagi siis meelde jäänud. Ma arvan, et mu samm muutus õnnest palju kergemaks ja motivatsioon tõusis koheselt lakke. 

Ja siis algas plaanimine...

Foto: internet