 |
| Foto: Internet |
Sellega muidugi kaasnes esimene mõte, et kuidas ma sinna saan, kui pandeemia käimas on. Rahustasin ennast aga üsna pea maha mõttega, et mul on veel neli kuud aega ja see on väga pikk aeg (etteruttavalt saan jälle öelda, et see pole üldse pikk aeg). Teine mõte oli, et ma pean ju nüüd raha hakkama koguma. Vot seda pole ma mitte kunagi osanud teha. Lapsena kõik kooliaasta jooksul kogutud (loe: vanemate kogutud) sendid lõin ma esimesel võimalusel suvel Värska Lemmiku kaupluses laiaks ning täiskasvanuna avastasin hiljuti kolimise ajal, et mul on LIIGA palju asju, mille olemasolust ma polnud enam teadlik (lisaks on teine osa asju mul juba ammu lapsepõlvekoju "hoiule" viidud). Aga minu kasuks rääkis nüüd see sama pandeemia, sest kuskil käia ei saanud, poed olid kinni ja end kuskil netipoe lehel avastades suudan ma end paremini peatada, kui päriselt poes olles. Ja uskumatu, aga on küll võimalik kodust elu elades lausa 500€ kuus kõrvale panna. Aga noh rahaasjad on vaatamata kõigele minus alati kõige suuremat stressi tekitanud. Õnneks on mul elukaaslane, kes erinevalt minust oskab raha hoida (v.a kui on vaja auto ehitamiseks midagi muretseda) ja kes mind samuti maha rahustas, et küll me hakkama saame need paar kuud, kuniks ka mul on jälle kindel sissetulek olemas.
Mul ei olnud õrna aimugi, kuidas siin Inglismaal asjad käivad. Sain veidi aimdust kui rääkisin oma töökaaslastega, kes ka selle selle tee siin läbi on teinud. Teiseks aitas mind Facebooki grupp, kuhu on koondunud siin elavad eestlased. Sealt sain vihje liituda veel ühe grupiga, kuhu on koondunud Manchesteris elavad naised. Üllataval kombel ei kraageldagi igas Faebooki grupis ja tegelikult saab abi ka kui vaja on.
Peale uurimistööd sain teada, et mul on vaja 1. elukohta 2. tööluba 3. national insurance numbrit ja 4. pangakontot. Lisaks viiendaks võiks lugeda pre-settelment staatust, mida mul on alates järgmise aasta algusest vaja, sest et Brexit. Alustasin siis elukohast. Selle leidsin üpris kiirelt, sest paljud inimesed olid oma üürikodudest pandeemia ajaks välja kolinud tagasi koju ning vabu kohti oli palju. Muidugi hinnad on siin palju kõrgemad, aga sellega olin ma arvestanud. Riskisin ja maksin peale mitte eriti põhjalikku uurimistööd, kellelt ma tuba rentima hakkan, sissemaksu ära (ja tuba oli mulle juunini broneeritud) ja number 1 oli lahendatud. Teise ja kolmanda punktiga pole ma veel saanud algust teha, sest NI numbreid ei väljastatud vahepeal paneemia pärast ja pangakonto numbrit ja pre-settelment staatust ma ka enne taodelda ei saa.
Seega võtsin järgmiseks ülesandeks endale ära teha siin tööluba. Selleks oli vaja täita erinevaid dokumete ja need Inglismaale vastavale ametile edastada. Tavaliselt peab minema ka Londonisse kohale enne, kui siinsesse loomaarstide registrisse saab, kuid jällegi tänu pandeemiale sain ma ka selle mure videokõne teel lahendatud. Mingil hetkel pean küll originaaldokumendid neile posti teel ka saatma, aga selles osas pole nad veel huvi üles näidanud. Ja olgu öeldud, et siinsesse registrisse pääsemine ja selles olemine maksab kordades rohkem, kui Eesti omas olemine.
Ostsin endale ära ka juba lennupileti 20. juuniks (Riia-Manchester). Kuu aega enne lendu see aga tühistati. Ostsin igaks juhuks kohe uue endale juuli alguseks, kuid tagasivaadates oleks võinud seda mitte teha. Rahunesin natuke ja hoidsin end tagasi, et mitte jälle kiirustada ja juuni alguses ostsin pileti Tallinn-Amsterdam-Manchester. Samuti 20. juuniks. Miks 20. juuni? Sest UK reeglite järgi pean ma olema 14 esimest päeva isolatsioonis. Õnneks ei ole see päris karantiin, kus ma ei tohi mitte kellegagi kokku puutuda (kuigi see on tungivalt soovituslik).
Viimase töönädala "panin hullu". Tegin neli öövalvet ja ühe 8 tunnise nädalavahetuse päeva. Ei olnudki nii hull kui ma arvasin. Kuigi EMOs töötades on trend ikkagi selline, et järjest rohkem loomi on haiglas ja järjest rohkem käib inimesi ka öösel kliinikus oma loomaga nii, et magada väga enam ei saa.
Terve selle ettevalmistuse aja oli aga töömotivatsioon palju kõrgem, kui see tavaliselt on. Elevus oli suur, isegi kui internatuuri alguseni oli veel aega. Iga vaba hetke tahtsin ma lugeda erialast kirjandust, vaadata webinare ja õppida. Ühelt poolt sellepärast, et ei taha ju loll välja paista isegi kui internatuur on õppimiseks ja teiselt poolt sellepärast, et huvitav oli. Ma tundsin ka, et ma leidsin veel õigema tee, kuidas hakkama saada oma eriala selle (minu arvates) kõige raskema osaga- omanikega suhtlemisega. Nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi ja emotsioone ja kui keegi ei ole sulle mitte kunagi õpetanud, kuidas kriitilises situatsioonis kellegi teise emotsioonidega hakkama saada, siis on see väga-väga raske ja võtab kaua aega, et lõpuks käppa saada (kui see üldse võimalik on). Kõige rohkema aitab see, kui endale kinnitada, et asi ei ole sinus. Kui proovida mõelda korraks teise inimese perspektiivist ja aru saada, mis on sellise käitumise põhjuseks...
1) Valu
2) Hirm
3) Stress
4) Lein
5) Finantsilised probleemid
6) Vaimne probleem
või mõnikord ka
7) Puhas õelus
8) Täielik hullus
...
Viimane töövahetus oli 14. juuni öövalve. Enne öövalvet vorpisin veel kodus paar tundi pannkooke, mida hommikul töökaaslastele pakkuda. Ühelt poolt oli kurb töökaaslasi "maha jätta", teiselt poolt ma arvasin/ootasin, et ma olen rohkem löödud sellest, et pean sellest töökohast vähemalt ajutiselt loobuma. Ma arvan, et see oli õige ja viimane aeg korraks kõrvale põigata ja uut teedpidi minna. Ma tean, et ma lõpetan varem või hiljem üht või teistpidi uuesti Tartus ja maaülikooli loomakliinikus.
Ja siis oli veel peaaegu üks terve nädal, et kõigile ajutiselt head aega öelda ja siis oli juba minek...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar