Plaanid

Raske on midagi huvitavat kirja panna kui päeva tipphetk on poes käimine ja seda ka mitte iga päev. Olen jõudnud House'i viienda hooajani, vaadanud läbi kõik Youtube'i videod (no mitte kõik) ja degusteerinud Inglismaa halba õlu (ilus pakend ei tähenda, et seal sees on hea jook), koristanud, proovinud esimest korda lokkis friikartuleid (curly fries), vaadanud ära terve konverentsi online'is, selle ajal magama jäänud ja pidanud kõiki loenguid järgi vaatama. 

Igal juhul on päevad olnud täidetud ja mööduvad päris kiirelt. Ülehomme saan juba esimest korda ilma trahvi hirmuta välja minna. 

Sain ligipääsu ka erinevatele kliiniku platvormidele. Üks nendest on õppe- ja infoprogramm. Seal on nii meeletult palju informatsiooni, et mu aju juba kärssab. Kõiksuguste toimetuste kohta on olemas oma juhendid ja tutvustavad videod nende juhendite kohta. Näiteks pidin ma kuulama taskuhäälingut (podcast) koduvisiitide teemal ja vaatama videot, kus räägitakse sellest, et hommikul võiks enne tööle asumist peeglisse vaadata ja kui klient peab ootama, siis võiks talle teed pakkuda. Ja see pole isegi mitte sarkasm, mis siit läbi kõlab. Tegelikult olen ma päris nõus sellega, lihtsalt Eesti tingimustes ei ole ma näinud aega selleks. Tee pakkumiseks, mitte peeglisse vaatamiseks. Kuigi seda viimast ka vahel tõesti teha ei taha. Infot on palju, aga tegelikult on see toredam, kui lihtsalt täiesti võõras kohas pea ees vette hüpata. 

Sain ka kätte oma rotatsiooniplaani ning põhimõtteliselt olen mina see õnnelik, kes saab alustada oma internatuuri öösel töötamisega. Ei kurda, ma arvan, et ma saan hakkama, aga alguses tundub hirmutav küll, kui sa näed, et pead juuli teisest poolest kuni oktoobri teise pooleni ööloomaks hakkama.

Koos rota plaaniga sain kätte ka igasugused muud plaanid, näiteks seminariplaanid. Iga nädal on kindlal ajal seminar mingil teemal, mõnikord lisanduvad sinna ka praktikumid nädalavahetustel ja muud õpitoad. Mul on jälle sama tunne sees, mis oli kunagi siis kui augustis enne kooli algust kõiki oma uusi kooli jaoks ostetud asju silitasin ning ühest kohast teise tõstsin ja neid niisama vaatasin. Või sama tunne nagu peale jõuluvana külas käimist oli, kui kõiki oma kinke vaatasin ja imetlesin. Ühesõnaga elevus on sees. Veidi ka hirmu, aga see on põhiliselt seotud vähem erialaste asjadega... näiteks kuidas ma uue haiguslugude programmiga hakkama saan või kas ma suudan end inglise keeles võimalikult kiirelt ja õigesti väljendada. 

Lisaks vahetasin majas, kus ma elan, ka tuba. Nüüd ei ole mu ümber sinine vaid lavendel ning toas on palju-palju rohkem valgust. Aken on ka veidi kindlam ja akna ääres istudes ei tunne kuidas tuul puhub. Olen rahul ühesõnaga. Külm on ikka. Eestist pandi teele veel dressipluuse ning villased sokid koos soojema jopega. Ei jõua seda pakki ära oodata. 

Aga veel paar päeva!

Allikas: internet