Vahepeal on olnud siin kuumalaine ja torm nimega Francis. Olin kaks nädalat päevastes vahetustes sisehaigustes ja nüüdseks tagasi öötööl.
Kui terve päeva on sadanud vihma ja ainus võimalus tööle saada on minna läbi uue järve, mis vahepeal tekkinud oli... |
Kaks nädalat sisehaigustes oli tunduvalt mahukam kui öötöö siiani olnud on. Päev algas kell kaheksa hommikul ja enne esimese patsiendi tulekut peaksid olema üle vaadatud kõik kliinikus olevad sisehaiguste patsiendid ning tehtud nende päevaplaanid. Esimene patsient saabub muidu kell kaheksa... Siin on vist mingi matemaatiline viga... Ühesõnaga väga kiire oli.
Esimesed päevad olid päris rasked. Mitte sellepärast, et kiire oli, vaid sellepärast, et ööst päeva ümberlülitumine möödus raskelt. Pidevalt oli tunne nagu oleks haige. Õnneks kolmandast päevast läks juba paremaks. 2 nädalat möödus väga kiirelt ja vähemalt ühe eesmärgi täitmine, mis mul selleks aastaks sai seatud, sai alguse. Sain varbad pista kardioloogia maailma ja vähemalt teoreetilised teadmised (ja natuke ka praktilist oskust) on olemas, kuidas erakorralises situatsioonis paremini ja kiiremini aru saada, kas tegemist on südameprobleemi või hingamisorganite murega. Juhendaja on suurepärane. Eriti õnnelik olen ma selle üle, et ta on ka mu mentor. Harivaid arutelusi ja uusi teadmisi/oskusi on juba omajagu olnud ja kogutud. Eriti tore on see, kui kätte pistetakse ultraheli andur või endoskoop ja palutakse minul midagi teha. Kõrvalt vaadates õpib väga palju, aga praktilised oskused tulevad ainult tehes.
Nädalavahetused on päevastes vahetustes eriti hullud. Hommikul paar esimest tundi tundub, et on täiesti okei ja siis plahvatab järsku "pomm". Kui pidevalt on vastuvõtul 10+ looma ja kliinikusse tulemas teine samapalju, siis võib aju õhtu lõpuks päris kokku joosta küll.
Umbes nädal tagasi saabus korraks ahastus, et ma ei tea ega oska ikka mitte midagi. Ma ei teadnud enam, mida ma need neli aastat Eestis teinud olin ja miks ma siin olen ja miks mind siia võeti. Tudengina tunnen ma ennast ikka veel (küll tänaseks juba natukene vähem kui enne), aga viimseks triggeriks oli see, kui klient mu peale karjus ja erinevate nimedega kutsus. Ma saan aru, et halbade uudiste kuulmine on raske, aga see ei anna mitte kellelegi õigust (isegi kui sa nende halbade uudiste eest palju raha pead maksma) end kellegi teise peal välja elada. Eriti inimese peal, kes reaalselt ka aidata üritab. Emotsionaalne väljapressimine on muidugi tavapärane. Lauset "Ma arvasin, et loomaarstid ikka hoolivad loomadest" kuuleb kahjuks üpris sageli. Eks ma olen Eestis ka sellega harjunud ja aastatega olen õppinud nendes situatsioonides paremini hakkama saama, kuid seda sama asja teha võõras riigis, võõras keeles on omaette väljakutse. Tead küll mida öelda tahad, aga isegi kui sa arvad, et oskad inglise keelt päris hästi, siis sellises kõigi jaoks emotsionaalselt raskes olukorras, kus tuleb sõnu väga hoolikalt valida, on ikka väga raske.
Õnneks läks see ahastus kiirelt meelest, kui väikseid töövõite jälle tähele hakkasin panema. Viimane võit oli paar ööd tagasi, kui tuli üks huvitav patsient. Tegin omapoolse diagnostika ja protseduurid ära. Arutasin haigusloo läbi kogenumate kolleegidega. Panin oma diferentsiaaldiagnoosid kirja ja selgitasin enda jaoks kõik sümtomid ja testide tulemused ühe haigusega ära. Panin paika soovituslikud järgmised sammud, et probleemi kinnitada. Kuna tegemist ei ole just väga sageli esineva probleemiga, siis teised, kellega haiguslugu arutasin, minu diagnoosiga kohe kaasa ei läinud või seda diferentsiaali välja ei pakkunud. Aga järgmine päev peale kompuutertomograafi uuringut tuli vastuseks, et mul oli õigus. Tegin endale selle peale ühe pai ja olin rahul.
Nüüd on ees mõned vabad päevad. Elan jälle öises režiimis. Silmaalused on tumesinised, nagu oleks peksa saanud. Veidi on väsinud olla, aga kuna ma pean paar järgmist kuud ainult öistes vahetustes olema, siis ma üritan selles režiimis ka püsida.
Tööga olen rahul. Inglismaale eluks ajaks jääda ei taha. Pole minu vibe. Sain paar päeva tagasi lõpuks peale kahte kuud ootamist oma pre-settled staatuse kätte, mis lubab mul Inglismaal elada ja töötada ka järgmisel aastal (ehk peale Brexitit). Väike koduigatsus on ikka ka, aga reisida ei saa, sest ma peaksin hetkel Eestisse saabudes olema 2 nädalat isolatsioonis. Siia tagasi tulles õnneks hetkel karantiinis olema ei pea. Numbrid on siin piirkonnas, kus ma elan, viimastel nädalatel tõusnud. Poes peab kandma maski. Baaris sõbraga sama laua taga istuda ei tohi, aga kõrval laudade taga tohib. See iseloomustab hästi seda, kuidas siin selle probleemiga tegeletakse.
Hetkel olen Lisa, kuid ehk saabuvad ka kunagi õige nimega riided |
"kuidas erakorralises situatsioonis paremini ja kiiremini aru saada, kas tegemist on südameprobleemi või hingamisorganite murega. "
VastaKustutaOn selles mingi hea nipp? :)
Võlusõnaks on siin POCUS (point of care ultrasound). Ehk siis ultraheliga hinnata esiteks kopsu ja seejàrel südant ennast. Mõnikord saab lihtsalt südant õigete “nurkade” alt vaadates hinnata, kas on südamest tingitud, mõnikord (ideaalis alati) tuleb mõõta näiteks vasaku koju diameetrit (kassil) või AL/Ao’d (vasaku koja ja aordi suhe, ilmselt üks keerulisemaid vaateid ja asju mida täpseks saada; kassil ja koeral). Ja kui need kokku panna kliiniliste tunnustega ja ajalooga, on juba lihtsam otsustada, millega tegemist on.
Kustuta