Öötöö ja kuumalaine

Täna on Manchesteris (ja ülejäänud UKs) kuumalaine ja temperatuur peaks küündmia kuni 30 kraadini. Sellest andis juba aimdust ka eilne öö, kui väljas oli mõnusalt soe. Kahjuks ei ole kõik uudised head, sest alates tänasest südaööst tõmmatakse siingi seda, mida teha tohib, koomale. Ehk siis Greater Manchesteris on nakatunute arv kasvanud ning esimese piiranguna peale suuremat lõdvenemise lainet, ei tohi enam kaks majapidamist siseruumides kohtuda. Kliiniku tööd ei tohiks see küll muuta hetkel. 

Rääkides kliinikust, siis nüüdseks on kaks öötöö (või back shifti) pisimaratoni möödunud. Asjad hakkavad vaikselt selgemaks saama ja tegelikult ei ole nii hull. Õnneks on siiamaani omanikud, kellega kokku olen puutunud, toredad olnud ja kõik mured on mingi lahenduse leidnud. Patsiente on ikka palju. Õppida saab ka palju. 

Seda viimast ma naudin. Kui jälle järgmisest asjast, mida varem oled lihtsalt teinud, sest nii tehakse, aga nüüd süviti aru saan, siis tabab mind väike elevus ja motivatsiooni tõus. Samas ma tunnen, et pean sellega veidi ettevaatlik olema, sest ma olen iseendale väga kõrged ootused seadnud ja see ei pruugi alati hästi lõppeda. Väike stress on peal ikka. Näiteks täna ärkasin kell 7 (ja see on minu hetkel öise režiimi kohta väga vara) ja ei suutnud enam magama jääda, sest mul ei tulnud mu pangakaardi pin kood meelde. Väga loll asi, mille üle hommikul kell 7 mõelda ja mille üle und kaotada, aga no ei ole midagi teha. Lihtsalt ei tule. Lõpuks pidin pangast välja selle uurima. Siis sain uuesti magama jääda. Täna kell 12 oli küll järgmine seminar, kuid otsustasin sellest loobuda une ja oma vaimse tervise nimel ja hetke puhata. 

Mõned asjad on siin ikkagi harjumatult teistmoodi. Näitkes kliiniku kollektiivi tööd juhib vahetuse õde mitte arst. Tema on see, kes ütleb, kes kus millal olema peaks, millal ma mingit anesteesias protseduuri saan teha või mis järjekorras patsiendid vastu võetakse. Eks seal on ka väheke mänguruumi, kuid üdjoontes käib see nii. Kellelgi ühtegi püsiabilist ei ole - on lihtsalt arstid, õed ja hooldajad. Kõik on väga taragad ja osavad. Kõik aitavad kõiki. Kui nähakse, et sa ei ole mitu tundi maha istunud, siis palutakse sul paus teha. Kui sa ütled, et sa oled veidi ummikus oma paberimajandusega, siis lubatakse sul võtta see aeg, et kõik joonde saaks. Mulle täitsa meeldib selline töökorraldus. Harjumatu, et ma ise ei saa juhtida millal ma mingit protseduuri teen, aga asi töötab hästi. 

Kõik arstid ja õed (kes on siin kas akadeemilise kraadi või diplomiga) teavad puusalt põhimõtteliselt kõike, mida sa neilt küsid ja siiamaani ei ole ka viltu ühegi küsimuse peale vaadatud. Kõik on nõus võtma oma ajast selle mõne minuti, et midagi seletada, et asi kiiremini jälle jooksma saaks. Vähemalt öösel on kollektiivi tunne väga suur. Päeval ei ole veel otseselt töötanud, seega seda ei oska veel kommenteerida. Aga 4 järjestikust öövalvet veel järgmise nädala alguses ja siis saan kaks nädalat sisehaigustes olla. 

Sain paar päeva tagasi ka oma mentoriga maha istutud (kõigil internidel on oma mentor siin), et arutada seda, mis on praegu ja mis plaanid on edasi. Sain ka temalt julgustust juurde oma mõtetele, mida vähemalt selle aasta jooksul siin tahan ära teha või ära õppida. Sain julgustust juurde sellest, et nad arvavad, et ma saan oma internatuurist kõige rohkem, sest mul on kindlad plaanid ja kindlad visioonid, mida ma saada tahan. Samuti on tulnud positiivseid märke selle kohta, et kui ma peaksin tahtma edasi minna oma õpingutega, siis on nende poolt toetus olemas ja vajadusel saavad nad aidata otsida ka kohta, kus ma seda teha saaksin. 

On another note... Ostsin endale ratta, et öösel kliiniku ja kodu vahet liikuda lihtsam oleks. Rattaga umbes 5 minutit ja olen kodus. Täna pean seda parandama hakkama, sest raam otsustas, et ta ei viitsi enam ja läks katki. Lihtslat murdus ära, sest tuleb välja, et kena originaal värvi all oli rooste. Rattamüüja andis poole rahast tagasi. Selle eest sai osta vahendeid, millega ma seda stabiilsemaks üritan teha - super glue, McGuyveri teip ja epoxy. Don't come at me... Ma tean, et see pole mingi lõplik lahendus, aga mul on praegu vaja, et see peaks veel umbes poolteist kuud vastu. Niikaua kuni ma pean veel öösel liikuma. Siis hakkab puhkus ja siis hakkab päevatöö. 

Allikas Internet