Öötöö ja kuumalaine

Täna on Manchesteris (ja ülejäänud UKs) kuumalaine ja temperatuur peaks küündmia kuni 30 kraadini. Sellest andis juba aimdust ka eilne öö, kui väljas oli mõnusalt soe. Kahjuks ei ole kõik uudised head, sest alates tänasest südaööst tõmmatakse siingi seda, mida teha tohib, koomale. Ehk siis Greater Manchesteris on nakatunute arv kasvanud ning esimese piiranguna peale suuremat lõdvenemise lainet, ei tohi enam kaks majapidamist siseruumides kohtuda. Kliiniku tööd ei tohiks see küll muuta hetkel. 

Rääkides kliinikust, siis nüüdseks on kaks öötöö (või back shifti) pisimaratoni möödunud. Asjad hakkavad vaikselt selgemaks saama ja tegelikult ei ole nii hull. Õnneks on siiamaani omanikud, kellega kokku olen puutunud, toredad olnud ja kõik mured on mingi lahenduse leidnud. Patsiente on ikka palju. Õppida saab ka palju. 

Seda viimast ma naudin. Kui jälle järgmisest asjast, mida varem oled lihtsalt teinud, sest nii tehakse, aga nüüd süviti aru saan, siis tabab mind väike elevus ja motivatsiooni tõus. Samas ma tunnen, et pean sellega veidi ettevaatlik olema, sest ma olen iseendale väga kõrged ootused seadnud ja see ei pruugi alati hästi lõppeda. Väike stress on peal ikka. Näiteks täna ärkasin kell 7 (ja see on minu hetkel öise režiimi kohta väga vara) ja ei suutnud enam magama jääda, sest mul ei tulnud mu pangakaardi pin kood meelde. Väga loll asi, mille üle hommikul kell 7 mõelda ja mille üle und kaotada, aga no ei ole midagi teha. Lihtsalt ei tule. Lõpuks pidin pangast välja selle uurima. Siis sain uuesti magama jääda. Täna kell 12 oli küll järgmine seminar, kuid otsustasin sellest loobuda une ja oma vaimse tervise nimel ja hetke puhata. 

Mõned asjad on siin ikkagi harjumatult teistmoodi. Näitkes kliiniku kollektiivi tööd juhib vahetuse õde mitte arst. Tema on see, kes ütleb, kes kus millal olema peaks, millal ma mingit anesteesias protseduuri saan teha või mis järjekorras patsiendid vastu võetakse. Eks seal on ka väheke mänguruumi, kuid üdjoontes käib see nii. Kellelgi ühtegi püsiabilist ei ole - on lihtsalt arstid, õed ja hooldajad. Kõik on väga taragad ja osavad. Kõik aitavad kõiki. Kui nähakse, et sa ei ole mitu tundi maha istunud, siis palutakse sul paus teha. Kui sa ütled, et sa oled veidi ummikus oma paberimajandusega, siis lubatakse sul võtta see aeg, et kõik joonde saaks. Mulle täitsa meeldib selline töökorraldus. Harjumatu, et ma ise ei saa juhtida millal ma mingit protseduuri teen, aga asi töötab hästi. 

Kõik arstid ja õed (kes on siin kas akadeemilise kraadi või diplomiga) teavad puusalt põhimõtteliselt kõike, mida sa neilt küsid ja siiamaani ei ole ka viltu ühegi küsimuse peale vaadatud. Kõik on nõus võtma oma ajast selle mõne minuti, et midagi seletada, et asi kiiremini jälle jooksma saaks. Vähemalt öösel on kollektiivi tunne väga suur. Päeval ei ole veel otseselt töötanud, seega seda ei oska veel kommenteerida. Aga 4 järjestikust öövalvet veel järgmise nädala alguses ja siis saan kaks nädalat sisehaigustes olla. 

Sain paar päeva tagasi ka oma mentoriga maha istutud (kõigil internidel on oma mentor siin), et arutada seda, mis on praegu ja mis plaanid on edasi. Sain ka temalt julgustust juurde oma mõtetele, mida vähemalt selle aasta jooksul siin tahan ära teha või ära õppida. Sain julgustust juurde sellest, et nad arvavad, et ma saan oma internatuurist kõige rohkem, sest mul on kindlad plaanid ja kindlad visioonid, mida ma saada tahan. Samuti on tulnud positiivseid märke selle kohta, et kui ma peaksin tahtma edasi minna oma õpingutega, siis on nende poolt toetus olemas ja vajadusel saavad nad aidata otsida ka kohta, kus ma seda teha saaksin. 

On another note... Ostsin endale ratta, et öösel kliiniku ja kodu vahet liikuda lihtsam oleks. Rattaga umbes 5 minutit ja olen kodus. Täna pean seda parandama hakkama, sest raam otsustas, et ta ei viitsi enam ja läks katki. Lihtslat murdus ära, sest tuleb välja, et kena originaal värvi all oli rooste. Rattamüüja andis poole rahast tagasi. Selle eest sai osta vahendeid, millega ma seda stabiilsemaks üritan teha - super glue, McGuyveri teip ja epoxy. Don't come at me... Ma tean, et see pole mingi lõplik lahendus, aga mul on praegu vaja, et see peaks veel umbes poolteist kuud vastu. Niikaua kuni ma pean veel öösel liikuma. Siis hakkab puhkus ja siis hakkab päevatöö. 

Allikas Internet

Esimesed nädalad

Hakkasin eelmine nädal juba siia midagi kirjutama, aga ei tulnud seda õiget tunnet peale ja nii see sinnapaika jäigi. Ma olen jätkuvalt elus, tegus ja tunnen end juba palju kodusemalt. 

Eelmise nädala alguses algas programm pihta ja sellest ajast peale olen ma lugenud tohutul hulgal erinevaid dokumente ja juhiseid, vaadanud ära tunde erinevaid õppevideosi ja läbinud koolitusi - alates sellest, mida teha, kui on tulekahju ning lõpetades kliendisuhtluse harjutamisega päris näitlejatega. Ma arvan, et mul on praegu sama tunne, mida inimene arsti juurest tulles tunneb - koju jõudes on umbes 30% infost veel meeles. 

Eile oli esimene nn proovi pool-öövahetus, mis tähendas, et ma olin umbes lõunast poole kaheni öösel tööjuures. Õnneks ei olnud väga hull, aga patsientide pealevool on ikka kõvasti suurem kui Eestis. Õnneks on öösel ka erinevatel aegadel rohkem arste ja õdesid tööl kui 1. Ma pole veel süsteemile 100% pihta saanud, aga erinevad töötajad alustavad erinevatel kellaaegadel ja lõpetavad erinevatel kellaaegadel. Mõned kell 16-4, mõned kuni 22, mõned 19-7. Kokku oli vast kliinikus näiteks südaöö paiku kümmekond inimest, kellest vähemalt 1 oleks võinud juba varem ära minna, kuid soovis appi jääda. 

Mul on tunne nagu ma oleks jälle tudeng. Teadmisi on küll kõvasti rohkem, kui siis oli, kui ma päriselt tudeng olin, aga kuidagi kohmetu on ikka veel olla. Õnneks oskan küsimustele vastata ja aktuaalseid küsimusi küsida. Vahest on ikka loll tunne ka, kui ei suuda välja öelda õiget vastust, kuigi tegelikult ju tead seda. 

Inglise keele osas arutlesin tänasel suhtluskoolitusel ka keelebarjääri osa ja sain kinnitust, et see on ainult mu peas. Tegelikult ei pane ei kliendid ega ka töökaaslased tähele, kui ma midagi grammatiliselt valesti ütlen. Endal on ikka vastik, kui kuulen end rääkimas ja reaalajas oma vigu tähele panen. Ma tahaks, et ma oskakin seda keelt paremini kasutada. Inglise keeles on tegelikult end ju palju parem väljendada, sest ühte asja saab seitsmet erinevat moodi ja toonil öelda erinevate sõnadega ja see teeb selle keele minu jaoks väga ilusaks. Eesti keeles võid end väljendades päris tihti ummikusse joosta, sest lihtsalt seda sõna ei ole, mida tahad öelda. Või kõlab see lihtsalt väga kohmetult. Ilmselt läheb ajaga paremaks. 

Pärastlõunane järjekord Primarki ukse taga, õnneks sain käidud enne selle tekkimist. 

Nädalavahetusel otsustasin trammi peale istuda ja kesklinna sõita. Ilm oli ilus ning kuna ma läksin juba lõuna paiku, siis oli inimesi ka mõõdukalt vähe. Sain endale natuke soojemaid riideid juurde osta ja viie korraliku riideeseme peale kulus ei rohkem ega vähem kui 25 naela. Eestis oleks see summa nende samade asjade eest 80+ eurot olnud. Nii, et tagasi Eestisse tulen ma ilmselt mitme kohvriga. 

Nii palju, kui ma Manchesteri nägin, siis see täitsa meeldib mulle. Uued kõrgemad klaasist hooned kõrvuti vanemate majadega annavad kena koosluse. Inimesed on jätkuvalt sõbralikud, hinnad ei ole midagi nii väga kallimad kui Eestis ja kui vihma ei sajaks peaaegu igapäevaselt oleks suurepärane (aga Manchester pidi üks märjemaid linnu UKs jätkuvalt olema). Õnneks sain oma talveriided postiga kätte ja ei pea enam külmetama. Kui just siis kui olen jope kaasa võtnud, siis seda vaja ei lähe. Ei saa veel sellele ilmale ka päris täpselt pihta. Ilmselt on lihtsalt valed riided seljas. 

Tellisin endale kaks riidest maski, mille sisse saab eraldi filtri panna, sest mul on nendest meditsiinilistest maskidest kopp ees ja alates 24.07 on siin poes käies maskid kohustuslikud. Veidi naljakas, et praegu ei ole ja siis on, aga mis seal ikka. Šotimaal on vist juba praegugi need kohustuslikud. Nende konkreetsete maskidega teenitud raha (ehk siis 4 naela 1 mask) läheb kõik selle jaoks, et saaks humaanhaiglates töötavatele õdedele tööriideid õmmelda, mis on ju suurepärane võimalus head asja toetada. 

Aga elu läheb vaikselt tagasi "normaalseks" ka kliinikus ja vaikselt liigutakse süsteemi osas tagasi vanasse ehk siis järgmisest kuust saan veel samapaljude inimestega tutvuda, kes hetkel teises tiimis töötavad. Praegu veel toimib siin kahe tiimi süsteem, mina kuulun praegu tiimi number 1, kes töötab pühapäeval, esmaspäeval, teisipäeval ja igal teisel kolmapäeval. Järgmisel nädalal (ehk siis esmaspäeval) algavad ametlikult öövalved (algselt 16-4 ja siis 19-7) ja nii kuni oktoobri teise pooleni välja, millal hakkab väike puhkus. Vahepeal on 2 nädalat ka sisehaigusi, kuid siis olen tagasi jälle öötööl. See tähendab, et ma olen tavaliselt 3 päeva järjest 16-4 ja siis 2 või 3 päeva 19-7. Gonna be fun!

Plaanid

Raske on midagi huvitavat kirja panna kui päeva tipphetk on poes käimine ja seda ka mitte iga päev. Olen jõudnud House'i viienda hooajani, vaadanud läbi kõik Youtube'i videod (no mitte kõik) ja degusteerinud Inglismaa halba õlu (ilus pakend ei tähenda, et seal sees on hea jook), koristanud, proovinud esimest korda lokkis friikartuleid (curly fries), vaadanud ära terve konverentsi online'is, selle ajal magama jäänud ja pidanud kõiki loenguid järgi vaatama. 

Igal juhul on päevad olnud täidetud ja mööduvad päris kiirelt. Ülehomme saan juba esimest korda ilma trahvi hirmuta välja minna. 

Sain ligipääsu ka erinevatele kliiniku platvormidele. Üks nendest on õppe- ja infoprogramm. Seal on nii meeletult palju informatsiooni, et mu aju juba kärssab. Kõiksuguste toimetuste kohta on olemas oma juhendid ja tutvustavad videod nende juhendite kohta. Näiteks pidin ma kuulama taskuhäälingut (podcast) koduvisiitide teemal ja vaatama videot, kus räägitakse sellest, et hommikul võiks enne tööle asumist peeglisse vaadata ja kui klient peab ootama, siis võiks talle teed pakkuda. Ja see pole isegi mitte sarkasm, mis siit läbi kõlab. Tegelikult olen ma päris nõus sellega, lihtsalt Eesti tingimustes ei ole ma näinud aega selleks. Tee pakkumiseks, mitte peeglisse vaatamiseks. Kuigi seda viimast ka vahel tõesti teha ei taha. Infot on palju, aga tegelikult on see toredam, kui lihtsalt täiesti võõras kohas pea ees vette hüpata. 

Sain ka kätte oma rotatsiooniplaani ning põhimõtteliselt olen mina see õnnelik, kes saab alustada oma internatuuri öösel töötamisega. Ei kurda, ma arvan, et ma saan hakkama, aga alguses tundub hirmutav küll, kui sa näed, et pead juuli teisest poolest kuni oktoobri teise pooleni ööloomaks hakkama.

Koos rota plaaniga sain kätte ka igasugused muud plaanid, näiteks seminariplaanid. Iga nädal on kindlal ajal seminar mingil teemal, mõnikord lisanduvad sinna ka praktikumid nädalavahetustel ja muud õpitoad. Mul on jälle sama tunne sees, mis oli kunagi siis kui augustis enne kooli algust kõiki oma uusi kooli jaoks ostetud asju silitasin ning ühest kohast teise tõstsin ja neid niisama vaatasin. Või sama tunne nagu peale jõuluvana külas käimist oli, kui kõiki oma kinke vaatasin ja imetlesin. Ühesõnaga elevus on sees. Veidi ka hirmu, aga see on põhiliselt seotud vähem erialaste asjadega... näiteks kuidas ma uue haiguslugude programmiga hakkama saan või kas ma suudan end inglise keeles võimalikult kiirelt ja õigesti väljendada. 

Lisaks vahetasin majas, kus ma elan, ka tuba. Nüüd ei ole mu ümber sinine vaid lavendel ning toas on palju-palju rohkem valgust. Aken on ka veidi kindlam ja akna ääres istudes ei tunne kuidas tuul puhub. Olen rahul ühesõnaga. Külm on ikka. Eestist pandi teele veel dressipluuse ning villased sokid koos soojema jopega. Ei jõua seda pakki ära oodata. 

Aga veel paar päeva!

Allikas: internet