Kõik ei ole kuld mis hiilgab

 Vahepeal on siin olnud täielik vaikus. Arvan, et "jõululaupäeva reedel" on paslik midagi kirja panna. 

Kui viimane postitus oli augustis, siis ilmselt olin ma tollal sisehaiguste rotatsioonis. Nüüd on jälle üks sisehaiguste rotatsioon läbi saanud ja tagasi päevastes erakorralise meditsiini ja intensiivravi vahetustes. Vähemalt pühade perioodil ja siis edasi kirurgiasse. 

On olnud ülesmäkke minekuid ja halvemaid päevi, aga kokkuvõttes saab vist öelda, et lõpp hea kõik hea...vist... 

Headel päevadel tulen õhtul kliinikust pea püsti välja ja naudin iga sekundit. Halvematel päevadel tahaks ainult kaugele ära põgeneda. Aga järgmisel päeval peab ikka tagasi minema. Üldiselt on siiski tuju hea püsinud ja suuri läbikukkumisi olnud ei ole. Küll aga tõmbab vahest närviline tööõhkond motivatsiooni ja tuju nii alla kui alla üldse saab tõmmata. Egas midagi, kõigil on halbu päevi. 

Võib-olla aitab sellele tujude kõikumisele kaasa ka fakt, et on jõulud, mis on minu jaoks alati olnud täis sõpru ja pere ja hulganisti dekoratsioone, mis elamise hubaseks teevad. Seekord on mul toas üks närune küünal, mis pole isegi jõulu lõhnaga. Inglismaal levib mingi viiruse uus tüvi ja paljud riigid (kaasa arvatud Eesti) on lennud siia (ja tagasi) katkestanud. Nii, et isegi kui keegi tahaks külla tulla, siis ta ei saa. Ja mina ei saa siit ära, sest ma olen tööl. 

Täna käisin poes, et osta endale homseks toiduaineid, mis võimalikult lähedased Eesti jõuluõhtusöögile oleksid. Isegi kui ma ei ole neid veel maitsnud, siis ma olen 100% kindel, et Eesti mõnusast krõbedast seapraest, magushapukast praekapsast, süldist ja verivorstist on need asjad väga kaugel. Ainuke asi, mis siin koduselt maitseb on kartul... Isegi gin toonikuga ei maitse samamoodi. Ka siis kui kasutad sama gini ja sama nime ja firmamärgiga toonikut. See viimane nimelt on siin kuidagi palju lahjem. 

Teine asi mis mind morjendab on see, et mul ei ole autot. Ja isegi kui oleks auto, siis ma pole kindel, et julgeks siin liikluses kaasa lüüa. Ja see, et mul pole autot siin, tähendab, et ma ei saa ringi sõita ja uusi kohti avastada. Ühistransporti väga kasutada ei taha ja noh tegelikult pole siin praegu laiemalt ringi liikumine lubatudki. 

Ühesõnaga ma olen kurb, et Eestis ei ole selliseid eneseharimise võimalusi nagu siin. Ma olen kurb, et ma pean olema üksi, sõpradest ja perest eemal, et oma unistusi täide viia. Ma olen kurb, et ma pean jõulud üksi veetma. 

Aga tegelikult ei tohiks ma ju kurb olla, sest ma olen ju välismaal. Ma ei tohiks ju kurb olla, sest ma teen seda mida ma armastan. Ma ei tohiks ju kurb olla, sest mul on katus peakohal, söök laual ja veidi rahagi pangakontol. Ma ei tohiks ju kurb olla, sest mul on hästi tasuv töökoht. Ma ei tohiks ju kurb olla, sest ma saan õppida oma ala spetsialistide kõrval. 

Aga sellegipoolest olen ma kurb ja tahaks, et see pandeemia jama juba ükskord läbi saaks, et vähemalt oleks olemas võimalus ringi liikuda, kui seda tahta.

Seniks aga mask ette ja häid jõule!

...ja stay safe nagu tänavu öeldakse. 

"Ma arvasin, et loomaarstid ikka hoolivad loomadest"

Vahepeal on olnud siin kuumalaine ja torm nimega Francis. Olin kaks nädalat päevastes vahetustes sisehaigustes ja nüüdseks tagasi öötööl. 

Kui terve päeva on sadanud vihma ja ainus võimalus
tööle saada on minna läbi uue järve, mis vahepeal tekkinud oli...

Kaks nädalat sisehaigustes oli tunduvalt mahukam kui öötöö siiani olnud on. Päev algas kell kaheksa hommikul ja enne esimese patsiendi tulekut peaksid olema üle vaadatud kõik kliinikus olevad sisehaiguste patsiendid ning tehtud nende päevaplaanid. Esimene patsient saabub muidu kell kaheksa... Siin on vist mingi matemaatiline viga... Ühesõnaga väga kiire oli. 

Esimesed päevad olid päris rasked. Mitte sellepärast, et kiire oli, vaid sellepärast, et ööst päeva ümberlülitumine möödus raskelt. Pidevalt oli tunne nagu oleks haige. Õnneks kolmandast päevast läks juba paremaks. 2 nädalat möödus väga kiirelt ja vähemalt ühe eesmärgi täitmine, mis mul selleks aastaks sai seatud, sai alguse. Sain varbad pista kardioloogia maailma ja vähemalt teoreetilised teadmised (ja natuke ka praktilist oskust) on olemas, kuidas erakorralises situatsioonis paremini ja kiiremini aru saada, kas tegemist on südameprobleemi või hingamisorganite murega. Juhendaja on suurepärane. Eriti õnnelik olen ma selle üle, et ta on ka mu mentor. Harivaid arutelusi ja uusi teadmisi/oskusi on juba omajagu olnud ja kogutud. Eriti tore on see, kui kätte pistetakse ultraheli andur või endoskoop ja palutakse minul midagi teha. Kõrvalt vaadates õpib väga palju, aga praktilised oskused tulevad ainult tehes. 

Nädalavahetused on päevastes vahetustes eriti hullud. Hommikul paar esimest tundi tundub, et on täiesti okei ja siis plahvatab järsku "pomm". Kui pidevalt on vastuvõtul 10+ looma ja kliinikusse tulemas teine samapalju, siis võib aju õhtu lõpuks päris kokku joosta küll. 

Umbes nädal tagasi saabus korraks ahastus, et ma ei tea ega oska ikka mitte midagi. Ma ei teadnud enam, mida ma need neli aastat Eestis teinud olin ja miks ma siin olen ja miks mind siia võeti. Tudengina tunnen ma ennast ikka veel (küll tänaseks juba natukene vähem kui enne), aga viimseks triggeriks oli see, kui klient mu peale karjus ja erinevate nimedega kutsus. Ma saan aru, et halbade uudiste kuulmine on raske, aga see ei anna mitte kellelegi õigust (isegi kui sa nende halbade uudiste eest palju raha pead maksma) end kellegi teise peal välja elada. Eriti inimese peal, kes reaalselt ka aidata üritab. Emotsionaalne väljapressimine on muidugi tavapärane. Lauset "Ma arvasin, et loomaarstid ikka hoolivad loomadest" kuuleb kahjuks üpris sageli. Eks ma olen Eestis ka sellega harjunud ja aastatega olen õppinud nendes situatsioonides paremini hakkama saama, kuid seda sama asja teha võõras riigis, võõras keeles on omaette väljakutse. Tead küll mida öelda tahad, aga isegi kui sa arvad, et oskad inglise keelt päris hästi, siis sellises kõigi jaoks emotsionaalselt raskes olukorras, kus tuleb sõnu väga hoolikalt valida, on ikka väga raske. 

Õnneks läks see ahastus kiirelt meelest, kui väikseid töövõite jälle tähele hakkasin panema. Viimane võit oli paar ööd tagasi, kui tuli üks huvitav patsient. Tegin omapoolse diagnostika ja protseduurid ära. Arutasin haigusloo läbi kogenumate kolleegidega. Panin oma diferentsiaaldiagnoosid kirja ja selgitasin enda jaoks kõik sümtomid ja testide tulemused ühe haigusega ära. Panin paika soovituslikud järgmised sammud, et probleemi kinnitada. Kuna tegemist ei ole just väga sageli esineva probleemiga, siis teised, kellega haiguslugu arutasin, minu diagnoosiga kohe kaasa ei läinud või seda diferentsiaali välja ei pakkunud. Aga järgmine päev peale kompuutertomograafi uuringut tuli vastuseks, et mul oli õigus. Tegin endale selle peale ühe pai ja olin rahul. 

Kõige rahustavam asi öövalves on vaadata seda laavalampi

Nüüd on ees mõned vabad päevad. Elan jälle öises režiimis. Silmaalused on tumesinised, nagu oleks peksa saanud. Veidi on väsinud olla, aga kuna ma pean paar järgmist kuud ainult öistes vahetustes olema, siis ma üritan selles režiimis ka püsida. 

Tööga olen rahul. Inglismaale eluks ajaks jääda ei taha. Pole minu vibe. Sain paar päeva tagasi lõpuks peale kahte kuud ootamist oma pre-settled staatuse kätte, mis lubab mul Inglismaal elada ja töötada ka järgmisel aastal (ehk peale Brexitit). Väike koduigatsus on ikka ka, aga reisida ei saa, sest ma peaksin hetkel Eestisse saabudes olema 2 nädalat isolatsioonis. Siia tagasi tulles õnneks hetkel karantiinis olema ei pea. Numbrid on siin piirkonnas, kus ma elan, viimastel nädalatel tõusnud. Poes peab kandma maski. Baaris sõbraga sama laua taga istuda ei tohi, aga kõrval laudade taga tohib. See iseloomustab hästi seda, kuidas siin selle probleemiga tegeletakse. 

Hetkel olen Lisa, kuid ehk saabuvad ka kunagi õige nimega riided

Öötöö ja kuumalaine

Täna on Manchesteris (ja ülejäänud UKs) kuumalaine ja temperatuur peaks küündmia kuni 30 kraadini. Sellest andis juba aimdust ka eilne öö, kui väljas oli mõnusalt soe. Kahjuks ei ole kõik uudised head, sest alates tänasest südaööst tõmmatakse siingi seda, mida teha tohib, koomale. Ehk siis Greater Manchesteris on nakatunute arv kasvanud ning esimese piiranguna peale suuremat lõdvenemise lainet, ei tohi enam kaks majapidamist siseruumides kohtuda. Kliiniku tööd ei tohiks see küll muuta hetkel. 

Rääkides kliinikust, siis nüüdseks on kaks öötöö (või back shifti) pisimaratoni möödunud. Asjad hakkavad vaikselt selgemaks saama ja tegelikult ei ole nii hull. Õnneks on siiamaani omanikud, kellega kokku olen puutunud, toredad olnud ja kõik mured on mingi lahenduse leidnud. Patsiente on ikka palju. Õppida saab ka palju. 

Seda viimast ma naudin. Kui jälle järgmisest asjast, mida varem oled lihtsalt teinud, sest nii tehakse, aga nüüd süviti aru saan, siis tabab mind väike elevus ja motivatsiooni tõus. Samas ma tunnen, et pean sellega veidi ettevaatlik olema, sest ma olen iseendale väga kõrged ootused seadnud ja see ei pruugi alati hästi lõppeda. Väike stress on peal ikka. Näiteks täna ärkasin kell 7 (ja see on minu hetkel öise režiimi kohta väga vara) ja ei suutnud enam magama jääda, sest mul ei tulnud mu pangakaardi pin kood meelde. Väga loll asi, mille üle hommikul kell 7 mõelda ja mille üle und kaotada, aga no ei ole midagi teha. Lihtsalt ei tule. Lõpuks pidin pangast välja selle uurima. Siis sain uuesti magama jääda. Täna kell 12 oli küll järgmine seminar, kuid otsustasin sellest loobuda une ja oma vaimse tervise nimel ja hetke puhata. 

Mõned asjad on siin ikkagi harjumatult teistmoodi. Näitkes kliiniku kollektiivi tööd juhib vahetuse õde mitte arst. Tema on see, kes ütleb, kes kus millal olema peaks, millal ma mingit anesteesias protseduuri saan teha või mis järjekorras patsiendid vastu võetakse. Eks seal on ka väheke mänguruumi, kuid üdjoontes käib see nii. Kellelgi ühtegi püsiabilist ei ole - on lihtsalt arstid, õed ja hooldajad. Kõik on väga taragad ja osavad. Kõik aitavad kõiki. Kui nähakse, et sa ei ole mitu tundi maha istunud, siis palutakse sul paus teha. Kui sa ütled, et sa oled veidi ummikus oma paberimajandusega, siis lubatakse sul võtta see aeg, et kõik joonde saaks. Mulle täitsa meeldib selline töökorraldus. Harjumatu, et ma ise ei saa juhtida millal ma mingit protseduuri teen, aga asi töötab hästi. 

Kõik arstid ja õed (kes on siin kas akadeemilise kraadi või diplomiga) teavad puusalt põhimõtteliselt kõike, mida sa neilt küsid ja siiamaani ei ole ka viltu ühegi küsimuse peale vaadatud. Kõik on nõus võtma oma ajast selle mõne minuti, et midagi seletada, et asi kiiremini jälle jooksma saaks. Vähemalt öösel on kollektiivi tunne väga suur. Päeval ei ole veel otseselt töötanud, seega seda ei oska veel kommenteerida. Aga 4 järjestikust öövalvet veel järgmise nädala alguses ja siis saan kaks nädalat sisehaigustes olla. 

Sain paar päeva tagasi ka oma mentoriga maha istutud (kõigil internidel on oma mentor siin), et arutada seda, mis on praegu ja mis plaanid on edasi. Sain ka temalt julgustust juurde oma mõtetele, mida vähemalt selle aasta jooksul siin tahan ära teha või ära õppida. Sain julgustust juurde sellest, et nad arvavad, et ma saan oma internatuurist kõige rohkem, sest mul on kindlad plaanid ja kindlad visioonid, mida ma saada tahan. Samuti on tulnud positiivseid märke selle kohta, et kui ma peaksin tahtma edasi minna oma õpingutega, siis on nende poolt toetus olemas ja vajadusel saavad nad aidata otsida ka kohta, kus ma seda teha saaksin. 

On another note... Ostsin endale ratta, et öösel kliiniku ja kodu vahet liikuda lihtsam oleks. Rattaga umbes 5 minutit ja olen kodus. Täna pean seda parandama hakkama, sest raam otsustas, et ta ei viitsi enam ja läks katki. Lihtslat murdus ära, sest tuleb välja, et kena originaal värvi all oli rooste. Rattamüüja andis poole rahast tagasi. Selle eest sai osta vahendeid, millega ma seda stabiilsemaks üritan teha - super glue, McGuyveri teip ja epoxy. Don't come at me... Ma tean, et see pole mingi lõplik lahendus, aga mul on praegu vaja, et see peaks veel umbes poolteist kuud vastu. Niikaua kuni ma pean veel öösel liikuma. Siis hakkab puhkus ja siis hakkab päevatöö. 

Allikas Internet

Esimesed nädalad

Hakkasin eelmine nädal juba siia midagi kirjutama, aga ei tulnud seda õiget tunnet peale ja nii see sinnapaika jäigi. Ma olen jätkuvalt elus, tegus ja tunnen end juba palju kodusemalt. 

Eelmise nädala alguses algas programm pihta ja sellest ajast peale olen ma lugenud tohutul hulgal erinevaid dokumente ja juhiseid, vaadanud ära tunde erinevaid õppevideosi ja läbinud koolitusi - alates sellest, mida teha, kui on tulekahju ning lõpetades kliendisuhtluse harjutamisega päris näitlejatega. Ma arvan, et mul on praegu sama tunne, mida inimene arsti juurest tulles tunneb - koju jõudes on umbes 30% infost veel meeles. 

Eile oli esimene nn proovi pool-öövahetus, mis tähendas, et ma olin umbes lõunast poole kaheni öösel tööjuures. Õnneks ei olnud väga hull, aga patsientide pealevool on ikka kõvasti suurem kui Eestis. Õnneks on öösel ka erinevatel aegadel rohkem arste ja õdesid tööl kui 1. Ma pole veel süsteemile 100% pihta saanud, aga erinevad töötajad alustavad erinevatel kellaaegadel ja lõpetavad erinevatel kellaaegadel. Mõned kell 16-4, mõned kuni 22, mõned 19-7. Kokku oli vast kliinikus näiteks südaöö paiku kümmekond inimest, kellest vähemalt 1 oleks võinud juba varem ära minna, kuid soovis appi jääda. 

Mul on tunne nagu ma oleks jälle tudeng. Teadmisi on küll kõvasti rohkem, kui siis oli, kui ma päriselt tudeng olin, aga kuidagi kohmetu on ikka veel olla. Õnneks oskan küsimustele vastata ja aktuaalseid küsimusi küsida. Vahest on ikka loll tunne ka, kui ei suuda välja öelda õiget vastust, kuigi tegelikult ju tead seda. 

Inglise keele osas arutlesin tänasel suhtluskoolitusel ka keelebarjääri osa ja sain kinnitust, et see on ainult mu peas. Tegelikult ei pane ei kliendid ega ka töökaaslased tähele, kui ma midagi grammatiliselt valesti ütlen. Endal on ikka vastik, kui kuulen end rääkimas ja reaalajas oma vigu tähele panen. Ma tahaks, et ma oskakin seda keelt paremini kasutada. Inglise keeles on tegelikult end ju palju parem väljendada, sest ühte asja saab seitsmet erinevat moodi ja toonil öelda erinevate sõnadega ja see teeb selle keele minu jaoks väga ilusaks. Eesti keeles võid end väljendades päris tihti ummikusse joosta, sest lihtsalt seda sõna ei ole, mida tahad öelda. Või kõlab see lihtsalt väga kohmetult. Ilmselt läheb ajaga paremaks. 

Pärastlõunane järjekord Primarki ukse taga, õnneks sain käidud enne selle tekkimist. 

Nädalavahetusel otsustasin trammi peale istuda ja kesklinna sõita. Ilm oli ilus ning kuna ma läksin juba lõuna paiku, siis oli inimesi ka mõõdukalt vähe. Sain endale natuke soojemaid riideid juurde osta ja viie korraliku riideeseme peale kulus ei rohkem ega vähem kui 25 naela. Eestis oleks see summa nende samade asjade eest 80+ eurot olnud. Nii, et tagasi Eestisse tulen ma ilmselt mitme kohvriga. 

Nii palju, kui ma Manchesteri nägin, siis see täitsa meeldib mulle. Uued kõrgemad klaasist hooned kõrvuti vanemate majadega annavad kena koosluse. Inimesed on jätkuvalt sõbralikud, hinnad ei ole midagi nii väga kallimad kui Eestis ja kui vihma ei sajaks peaaegu igapäevaselt oleks suurepärane (aga Manchester pidi üks märjemaid linnu UKs jätkuvalt olema). Õnneks sain oma talveriided postiga kätte ja ei pea enam külmetama. Kui just siis kui olen jope kaasa võtnud, siis seda vaja ei lähe. Ei saa veel sellele ilmale ka päris täpselt pihta. Ilmselt on lihtsalt valed riided seljas. 

Tellisin endale kaks riidest maski, mille sisse saab eraldi filtri panna, sest mul on nendest meditsiinilistest maskidest kopp ees ja alates 24.07 on siin poes käies maskid kohustuslikud. Veidi naljakas, et praegu ei ole ja siis on, aga mis seal ikka. Šotimaal on vist juba praegugi need kohustuslikud. Nende konkreetsete maskidega teenitud raha (ehk siis 4 naela 1 mask) läheb kõik selle jaoks, et saaks humaanhaiglates töötavatele õdedele tööriideid õmmelda, mis on ju suurepärane võimalus head asja toetada. 

Aga elu läheb vaikselt tagasi "normaalseks" ka kliinikus ja vaikselt liigutakse süsteemi osas tagasi vanasse ehk siis järgmisest kuust saan veel samapaljude inimestega tutvuda, kes hetkel teises tiimis töötavad. Praegu veel toimib siin kahe tiimi süsteem, mina kuulun praegu tiimi number 1, kes töötab pühapäeval, esmaspäeval, teisipäeval ja igal teisel kolmapäeval. Järgmisel nädalal (ehk siis esmaspäeval) algavad ametlikult öövalved (algselt 16-4 ja siis 19-7) ja nii kuni oktoobri teise pooleni välja, millal hakkab väike puhkus. Vahepeal on 2 nädalat ka sisehaigusi, kuid siis olen tagasi jälle öötööl. See tähendab, et ma olen tavaliselt 3 päeva järjest 16-4 ja siis 2 või 3 päeva 19-7. Gonna be fun!

Plaanid

Raske on midagi huvitavat kirja panna kui päeva tipphetk on poes käimine ja seda ka mitte iga päev. Olen jõudnud House'i viienda hooajani, vaadanud läbi kõik Youtube'i videod (no mitte kõik) ja degusteerinud Inglismaa halba õlu (ilus pakend ei tähenda, et seal sees on hea jook), koristanud, proovinud esimest korda lokkis friikartuleid (curly fries), vaadanud ära terve konverentsi online'is, selle ajal magama jäänud ja pidanud kõiki loenguid järgi vaatama. 

Igal juhul on päevad olnud täidetud ja mööduvad päris kiirelt. Ülehomme saan juba esimest korda ilma trahvi hirmuta välja minna. 

Sain ligipääsu ka erinevatele kliiniku platvormidele. Üks nendest on õppe- ja infoprogramm. Seal on nii meeletult palju informatsiooni, et mu aju juba kärssab. Kõiksuguste toimetuste kohta on olemas oma juhendid ja tutvustavad videod nende juhendite kohta. Näiteks pidin ma kuulama taskuhäälingut (podcast) koduvisiitide teemal ja vaatama videot, kus räägitakse sellest, et hommikul võiks enne tööle asumist peeglisse vaadata ja kui klient peab ootama, siis võiks talle teed pakkuda. Ja see pole isegi mitte sarkasm, mis siit läbi kõlab. Tegelikult olen ma päris nõus sellega, lihtsalt Eesti tingimustes ei ole ma näinud aega selleks. Tee pakkumiseks, mitte peeglisse vaatamiseks. Kuigi seda viimast ka vahel tõesti teha ei taha. Infot on palju, aga tegelikult on see toredam, kui lihtsalt täiesti võõras kohas pea ees vette hüpata. 

Sain ka kätte oma rotatsiooniplaani ning põhimõtteliselt olen mina see õnnelik, kes saab alustada oma internatuuri öösel töötamisega. Ei kurda, ma arvan, et ma saan hakkama, aga alguses tundub hirmutav küll, kui sa näed, et pead juuli teisest poolest kuni oktoobri teise pooleni ööloomaks hakkama.

Koos rota plaaniga sain kätte ka igasugused muud plaanid, näiteks seminariplaanid. Iga nädal on kindlal ajal seminar mingil teemal, mõnikord lisanduvad sinna ka praktikumid nädalavahetustel ja muud õpitoad. Mul on jälle sama tunne sees, mis oli kunagi siis kui augustis enne kooli algust kõiki oma uusi kooli jaoks ostetud asju silitasin ning ühest kohast teise tõstsin ja neid niisama vaatasin. Või sama tunne nagu peale jõuluvana külas käimist oli, kui kõiki oma kinke vaatasin ja imetlesin. Ühesõnaga elevus on sees. Veidi ka hirmu, aga see on põhiliselt seotud vähem erialaste asjadega... näiteks kuidas ma uue haiguslugude programmiga hakkama saan või kas ma suudan end inglise keeles võimalikult kiirelt ja õigesti väljendada. 

Lisaks vahetasin majas, kus ma elan, ka tuba. Nüüd ei ole mu ümber sinine vaid lavendel ning toas on palju-palju rohkem valgust. Aken on ka veidi kindlam ja akna ääres istudes ei tunne kuidas tuul puhub. Olen rahul ühesõnaga. Külm on ikka. Eestist pandi teele veel dressipluuse ning villased sokid koos soojema jopega. Ei jõua seda pakki ära oodata. 

Aga veel paar päeva!

Allikas: internet

Isolatsioon

Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis peale UKsse saabumist peab praegu olema 14 päeva isolatsioonis. See tähendab, et ma ei tohi kodus väljuda, kui mul just ei ole väga mõjuvat põhjust. Väga mõjuvaks põhjuseks võiks muu variandi puudumisel olla poes käimine ja see on ka ainuke väljas liigutamine mida ma hetkel teha saan. Jubedalt tahaks lihtsalt jalutama minna. Või isegi jooksma (What??? I know!). Isegi pulsikell annab iga tund teada, et on aeg end liigutada ja vähemalt paarsada sammu teha. Aga niisama mööda koridori või kohapeal sammuda ka väga ei viitsi. 

Foto: Internet

Aga mida ma siis teen? 

Hommikul kohe peale ärkamist olen teinud ühe kiire trenni- pilates, jooga või ÜKE. Pole ühtegi neist nii ammu teinud, et keha ei tule veel hästi järgi, aga täna hommikul oli juba täitsa mõnus.

Seejärel kiire pesu ja kuulan, et kedagi köögis ei oleks, et süüa minna tegema. Miks ma ootan, et kedagi seal ei oleks? Sest ma ei viitsi seda small talki rääkida. See, mida inglased jubedalt armastavad. Ma pean veel harjuma, et kui keegi küsib "How are you?", siis see tähendab, et sa vastad lühidalt ja ei hakka pikemalt teemal peatuma. Varasemalt, kui ma olen proovinud vastata sellele küsimusele pikemalt, siis ma näen, kuid vestluskaaslase nägu kohe ära vajub, sest see ilmselgelt ei olnud vastus, mida ta ootas. Seega, üritan ma seda hetkel lihtsalt vältida. Varsti ilmselt ei õnnestu, kui reaalselt kliinikusse ka pääseb. 

Isegi poes käies räägivad poemüüjad sinuga kauba skänneerimise ajal. Veidi võõras eestlase jaoks, aga see on siin normaalne. Ma ei ole päris hästi veel inglaste kultuurile pihta saanud, kuid ma saan aru, et see on minu tavapärasest eestlase kultuurist erinev. Kui ma kunagi aru saan, mis see reaalselt on, siis annan teada. 

Hommikusöögi kõrvale ja ka peale seda jätkan Prime Video vaatamist. Netflix on ära tüütanud ja Prime'is on olemas terve hulk neid vanemaid filme ja sarju, mida ma kunagi vaadanud oled ja mida tahaks uuesti vaadata. 

Võib-olla tuleb vahepeal telesaadete vaatamise vahele paus teha ja uue mänguasja Alexaga mängida. See räägib päriselt kõige halvemaid dad joke'e, mis ma kunagi kuulnud olen. Näiteks "Do you know haow was life in Stone Age? Hard." Tellisin selle mänguasja üleeile hommikul Amazonist odava raha eest ja juba õhtuks oli see mul ukse taga (ilma postikuluta kusjuures). Üldse on siin see pakimajandus väga kiire. Fitness pall, mille ma tooli asemele siin tellisin tuli vähem kui 24h'ga. Eestis ma arvan, et ma ikka veel ootaks neid. Lisaks, kui ma peakski kulleri maha magama, siis postkontor on täpselt maja vastas üle tee nii, et see probleem on ka lahendatud. Kes tahab mulle pakki või kirja saata, siis andke teada, annan aadressi. ;)

Ja siis ma ehk teen lõunauinaku, sest nii kui nii pole mitte midagi muud teha. Siis vaatan veel telesarju. Võib-olla teen vahepeal süüa ja siis korduvad need eelnevad tegevused. Õhtul enne magamaminekut sirvin veel voodis Youtube'is või TikTokis (see äpp on saatast, kui sul seda ei ole, siis ära tõmba ka!) ja siis hakkab kõik algusest peale. Ja nii veel x9. 

Kogu see sarjade vaatamine on vist mu aju ka natuke teistmoodi tööle pannud, sest unenäod on ka väga imelikuks muutunud. Eile nägin näiteks, kuidas ma sõitsin autoga ja järsku olin ma autost välja ja auto sõitis edasi ning kurvi taga põrkas otsa veoautole. Keegi viga ei saanud, aga millegipärast oli mu isa seal ja jäi selles õnnetuses süüdi. Politsei ütles, et nii kaua on tema süüdi, kuni õige süüdlane leitakse. Mina muidugi ei julgenud midagi öelda. Koju minnes oli ka uurija mu kodus millegipärast ja rääkis, mida kõike nad olid sealt autost leidnud, aga kuna registris vastet ei olnud, siis nad ei tea, kes on süüdi. Aga nad on loorusrikkad ja küll nad varsti süüdlase leiavad. Ainuke mõte, mis mul peas oli, oli see, et kus ma saaks mõne maffia vennaga tuttavaks, et ta oma tutvusi (mis tal ju kindlasti on) kasutades kõik asitõendid "ära kaotaks". Ühesõnaga mida iganes, aju. 

Täna algab õnneks üks online kongress, kuhu ma end kirja panin, et esimesed nädalad siin oleksid veidi sisutihedamad. 

Aga seniks 5 tehtud 9 veel. 

Kuidas ma kohale jõudsin?

Pakkimisega alustasin täpselt 2 tundi enne Tartust ära sõitmist, sest ma lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. Olin varem valmis teinud üldise listi, kus olid peamised asjad kirjas. Aga kuidas mahutada väiksesse käsipagasisse ära kõiksugused asjad ja riided, mida siin vaja võib minna. Vähemalt alguses. Vaakumkott. Kilod läksid küll üle, kuid siiamaani olen pääsenud käsipagasi kaalumisest väravas enne lennukile astumist. Ühel korral Frankfurdis taheti seda küll teha, aga suutsin end osavalt tagareas edasi-tagasi liikudes teiste inimeste selja taha peita ja nii ma neil kahe silma vahele jäingi. 

Hommikul Tallinna kodust lennujaama sõit oli juba päris kurb. Lennujaamas tuli ka lõpuks nutt peale. Kõige raskem asi selle kõige juures oli elukaaslane Eestisse jätta ja üksi see seiklus ette võtta. Vähemalt esialgu. Kes teab mida veidi kaugem tulevik toob. Lennujaam oli tühjem kui tavaliselt, kuid siiski oli rohkem inimesi, kui ma ootasin. Lennukis sain õnneks reas üksi istuda ja esimese lennu ajal jäin ma kiirelt magama ja ärkasin alles vahetult enne maandumist. Maandmine võttis kuidagi eriti kaua aega ja seetõttu pidin Amsterdamis teise lennule kiirkõndi tegema. Maskiga oli seda päris keeruline teha. Ja siis mõelge, mida bulldogid ja muud taolised tõud tunnevad, kui suvel soojaga õues jooksevad (või isegi mitte õues ja isegi mitte ainult suvel). Olen küll harjunud operatsioonisaalis maskiga olema, kuid aeroobset tööd tehes on mask hingamisele päris suureks takistuseks. Kirurgiline mask on muidugi lihtsamini talutav, kui korralik respiraatoriga FFP3 mask. 

Üldiselt mulle lendamine ei meeldi. Mul hakkab maandumise ajal tavaliselt väga paha. Eriti see hetk, kui lennuk läbi pilvede läheb. Olen tavalise autosõidu ajalgi oksendanud, kui piisavalt kurviline tee on. Ja paar aastat tagasi tormiga Naissaarele sõites suutsin ka laevas oksendada (see ei olnud üldse meeldiv!). Lennukis veel seda ette ei ole tulnud ja ennetavalt sai hommikul enne esimest lendu ka oksendamise- ja iiveldusvastane tablett sisse võetud. Ilmselt teise lennu lõpuks oli selle toime üle läinud, sest maandumine oli ikka kohutav. Õnneks kiirem, kui esimese lennu puhul. Ja kohal ma olingi. 

Lennujaamas läks üpris libedalt. Automaatne passikontroll ja seejärel seisin umbes 5-10 minutit järjekorras, et ametnikud saaksid mu enne reisi täidetud paberid üle kontrollida. Tavaliselt seda viimast osa läbi ei pea tegema, aga hetkel on see nõutav. Huvitav oli see, et mõned ei olnud sellest reeglist kuulnudki ja pidi kohapeal neid pabereid koos ametnikuga täitma hakkama. Ehk siit soovitus, kui praegu reisite, siis tehke endale väga selgeks, mis nõuded parajsagu sellel maal on, kuhu sa saabud või kus sa ümberistumist teed (õnneks Amsterdamis mingeid erilisi reegleid peale maski/kinnaste 2+2 reegli ei ole- esimene neist on ka kind of valikuline). Hoiate nii enda ja teiste aega kokku. 

Kiirelt leidsin trammipeatuse, millega kesklinna sõita. Linn oli tühi! Tramm oli ka tühi, lõpuks paar inimest tuli peale. Aga arvestades, et tegemist oli lõunaajaga, siis oli see minu jaoks päris üllatav. Aga noh, siin võetakse seda isolatsiooni ja pandeemia teemat tunduvalt tõsisemalt kui Eestis. Maske küll linnapeal ei kanta (kuigi ühistranspordis peaks see hetkel kohusltuslik olema), kuid 2+2 reegel kehtib ja sellest peatakse iseenesest mõistetavalt kinni. Minusuguse distantsi armastava eestlase jaoks on see lausa paradiis.

Peale 1,5h trammisõitu istusin kesklinnas järgmise trammi peale ja umbes 20 minuti möödudes olin juba "kodupeatuses", kuhu tuli vastu majaakaaslane. Ta tuli küll autoga, sest arvas, et mul on suur kohver, aga reaalselt on trammipeatusest majani jala umbes 5 minutit kõndida. Ja muidugi üritasin ma kogematta istuda juhi kohale, sest et vasakpoolne liiklus. 

Maja on nagu klassikaline Inglismaa maja ikka. Punased tellised ja suhteliselt kitsas. Toaga on mul seetõttu vedanud, et see ei ole kapisuurune, vaid siin on reaalselt ka põrnadaruumi. Samas ma arvan, et peale aastat selles toas elades tuleb mul nendest sinistest seinadest ilmselt juba oksemaitse suhu. Aga ei saa kurta...väga palju.

Ma ei pea ennast mingiks eriliseks puhtuse etaloniks, aga mingi hetk hakkab ikka halb, kui mõni ruum on must või räpane. Siinne köök ja vannitoad on täiesti elatavad, aga vajavad hädasti ühte suuremat koristust. Aknaäärtes on musta hallitus, nagu Inglismaal ikka. WC pottides on surve nii madal, et isegi WC- paber ei taha alla minna. Hea tahtmise korral saad kolme veevajutusega hakkama (ja nende vahel pead 1-1,5 minutit ootama). Dušši veesurve on umbes sama madal, aga ma loodan, et see on kõik harjumise asi. Korralikku ülevalt voolavat dušši siin pole, vaid on vann, kus sees saab end duššiotsikut hoides pesta, nii nagu Inglismaal ikka. Söögitegemise ajal olen juba praeguseks vähehaaval suurpuhastusega alustanud, siis kui keegi ei vaata. Ma ei tea miks, aga mul on hetkel tunne nagu ma solvaks siin elajaid, kui ma kohe korsistama hakkan. 

Õnneks on praegused majakaaslased toredad ja abivalmid. Toas ootas mind tekk ja padjad koos voodiriietega (ja fairy lights'id, mis ümber voodi päise olid keeratud, et kodusemat tunnet tekitada), nii nagu eelnevalt sai kokku lepitud. Köögis ei ole probleemi üksteiselt asju laenata tingimusel, et ostad tagasi ja koos asjade tegemine on hinnas. Prügi sorteerimist pean veel harjutama. Iga asi peab minema oma prügikasti. Hetkel elab siin peale minu veel majaomanike tütar (kes maja välja üürib) ning tema sõbranna, kes on siin ajutiselt isolatsiooni aega veetnud. Seega peale minu otsitakse siia veel kahte üürnikku (kui sõbranna ära läheb) ja tundub, et koht on popp, sest juba eile käis kaks inimest maja vaatamas või on neile videotuuri majas tehtud. 

See dokument, mis ma enne reisi täitma ja Manchesteri lennujaamas esitama pidin kinnitab, et ma saan aru, et ma pean 14 esimest päeva peale siia jõudmist olema isolatsioonis. See tähendab, et ma ei tohi oma kodust lahkuda ilma väga mõjuva põhjuseta. Selleks mõjuvaks põhjuseks võiks olla näiteks toidupoes käimine, kui midagi muud üle ei jää ja kahjuks kaks nädalat süüa ja muud tellida oleks mu jaoks liiga kallis. Põhimõtteliselt tähendab see isolatsioon seda, et ma kaitsen ennast nende eest, sest siin on tõenäosus haigeks jääda suurem kui näiteks Eestis. 

Seega võtsin julguse kokku ja läksin juba esimesel päeval siiski lähedalasuvasse poodi, et nipet näpet vajalikku kööki osta. Püsiv majakaaslane on vegan ja see tähendab, et kui mina liha tahan valmistada, siis ei tohi ma enamusi juba köögis olevaid vahendeid kasutada. Jätkuvalt olen ma äärmiselt õnnelik, et Inglismaal on tervislikult toituda palju odavam, kui valmistoite või muud jama osta. Puuviljad, marjad, liha, köögiviljad ja muu on lõppkokkuvõttes palju odavam kui Eestis. 

Järjekord enne poodi sisenemist. 1 välja ja 1 sisse reegel.

Aga noh isolatsioonis olek 14 päeva on ikka veidi igav....

Kuidas ma päevi toas veedan - söön odavaid marju, joon teed ja vaatan Dr House'i algusest peale.

Kuidas ma sinna saan?

...ja siis algas planeerimine. 

Foto: Internet

Sellega muidugi kaasnes esimene mõte, et kuidas ma sinna saan, kui pandeemia käimas on. Rahustasin ennast aga üsna pea maha mõttega, et mul on veel neli kuud aega ja see on väga pikk aeg (etteruttavalt saan jälle öelda, et see pole üldse pikk aeg). Teine mõte oli, et ma pean ju nüüd raha hakkama koguma. Vot seda pole ma mitte kunagi osanud teha. Lapsena kõik kooliaasta jooksul kogutud (loe: vanemate kogutud) sendid lõin ma esimesel võimalusel suvel Värska Lemmiku kaupluses laiaks ning täiskasvanuna avastasin hiljuti kolimise ajal, et mul on LIIGA palju asju, mille olemasolust ma polnud enam teadlik (lisaks on teine osa asju mul juba ammu lapsepõlvekoju "hoiule" viidud). Aga minu kasuks rääkis nüüd see sama pandeemia, sest kuskil käia ei saanud, poed olid kinni ja end kuskil netipoe lehel avastades suudan ma end paremini peatada, kui päriselt poes olles. Ja uskumatu, aga on küll võimalik kodust elu elades lausa 500€ kuus kõrvale panna. Aga noh rahaasjad on vaatamata kõigele minus alati kõige suuremat stressi tekitanud. Õnneks on mul elukaaslane, kes erinevalt minust oskab raha hoida (v.a kui on vaja auto ehitamiseks midagi muretseda) ja kes mind samuti maha rahustas, et küll me hakkama saame need paar kuud, kuniks ka mul on jälle kindel sissetulek olemas. 

Mul ei olnud õrna aimugi, kuidas siin Inglismaal asjad käivad. Sain veidi aimdust kui rääkisin oma töökaaslastega, kes ka selle selle tee siin läbi on teinud. Teiseks aitas mind Facebooki grupp, kuhu on koondunud siin elavad eestlased. Sealt sain vihje liituda veel ühe grupiga, kuhu on koondunud Manchesteris elavad naised. Üllataval kombel ei kraageldagi igas Faebooki grupis ja tegelikult saab abi ka kui vaja on. 

Peale uurimistööd sain teada, et mul on vaja 1. elukohta 2. tööluba 3. national insurance numbrit ja 4. pangakontot. Lisaks viiendaks võiks lugeda pre-settelment staatust, mida mul on alates järgmise aasta algusest vaja, sest et Brexit. Alustasin siis elukohast. Selle leidsin üpris kiirelt, sest paljud inimesed olid oma üürikodudest pandeemia ajaks välja kolinud tagasi koju ning vabu kohti oli palju. Muidugi hinnad on siin palju kõrgemad, aga sellega olin ma arvestanud. Riskisin ja maksin peale mitte eriti põhjalikku uurimistööd, kellelt ma tuba rentima hakkan, sissemaksu ära (ja tuba oli mulle juunini broneeritud) ja number 1 oli lahendatud. Teise ja kolmanda punktiga pole ma veel saanud algust teha, sest NI numbreid ei väljastatud vahepeal paneemia pärast ja pangakonto numbrit ja pre-settelment staatust ma ka enne taodelda ei saa. 

Seega võtsin järgmiseks ülesandeks endale ära teha siin tööluba. Selleks oli vaja täita erinevaid dokumete ja need Inglismaale vastavale ametile edastada. Tavaliselt peab minema ka Londonisse kohale enne, kui siinsesse loomaarstide registrisse saab, kuid jällegi tänu pandeemiale sain ma ka selle mure videokõne teel lahendatud. Mingil hetkel pean küll originaaldokumendid neile posti teel ka saatma, aga selles osas pole nad veel huvi üles näidanud. Ja olgu öeldud, et siinsesse registrisse pääsemine ja selles olemine maksab kordades rohkem, kui Eesti omas olemine.

Ostsin endale ära ka juba lennupileti 20. juuniks (Riia-Manchester). Kuu aega enne lendu see aga tühistati. Ostsin igaks juhuks kohe uue endale juuli alguseks, kuid tagasivaadates oleks võinud seda mitte teha. Rahunesin natuke ja hoidsin end tagasi, et mitte jälle kiirustada ja juuni alguses ostsin pileti Tallinn-Amsterdam-Manchester. Samuti 20. juuniks. Miks 20. juuni? Sest UK reeglite järgi pean ma olema 14 esimest päeva isolatsioonis. Õnneks ei ole see päris karantiin, kus ma ei tohi mitte kellegagi kokku puutuda (kuigi see on tungivalt soovituslik).

Viimase töönädala "panin hullu". Tegin neli öövalvet ja ühe 8 tunnise nädalavahetuse päeva. Ei olnudki nii hull kui ma arvasin. Kuigi EMOs töötades on trend ikkagi selline, et järjest rohkem loomi on haiglas ja järjest rohkem käib inimesi ka öösel kliinikus oma loomaga nii, et magada väga enam ei saa. 

Terve selle ettevalmistuse aja oli aga töömotivatsioon palju kõrgem, kui see tavaliselt on. Elevus oli suur, isegi kui internatuuri alguseni oli veel aega. Iga vaba hetke tahtsin ma lugeda erialast kirjandust, vaadata webinare ja õppida. Ühelt poolt sellepärast, et ei taha ju loll välja paista isegi kui internatuur on õppimiseks ja teiselt poolt sellepärast, et huvitav oli. Ma tundsin ka, et ma leidsin veel õigema tee, kuidas hakkama saada oma eriala selle (minu arvates) kõige raskema osaga- omanikega suhtlemisega. Nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi ja emotsioone ja kui keegi ei ole sulle mitte kunagi õpetanud, kuidas kriitilises situatsioonis kellegi teise emotsioonidega hakkama saada, siis on see väga-väga raske ja võtab kaua aega, et lõpuks käppa saada (kui see üldse võimalik on). Kõige rohkema aitab see, kui endale kinnitada, et asi ei ole sinus. Kui proovida mõelda korraks teise inimese perspektiivist ja aru saada, mis on sellise käitumise põhjuseks...

1) Valu

2) Hirm

3) Stress

4) Lein

5) Finantsilised probleemid

6) Vaimne probleem

või mõnikord ka

7) Puhas õelus

8) Täielik hullus

...

Viimane töövahetus oli 14. juuni öövalve. Enne öövalvet vorpisin veel kodus paar tundi pannkooke, mida hommikul töökaaslastele pakkuda. Ühelt poolt oli kurb töökaaslasi "maha jätta", teiselt poolt ma arvasin/ootasin, et ma olen rohkem löödud sellest, et pean sellest töökohast vähemalt ajutiselt loobuma. Ma arvan, et see oli õige ja viimane aeg korraks kõrvale põigata ja uut teedpidi minna. Ma tean, et ma lõpetan varem või hiljem üht või teistpidi uuesti Tartus ja maaülikooli loomakliinikus. 

Ja siis oli veel peaaegu üks terve nädal, et kõigile ajutiselt head aega öelda ja siis oli juba minek...

Esimene

Pole juba aastaid ühtegi blogi pidanud, aga minu kirjutamisarmastus ei ole veel kuskile kadunud. Kuna mul avanes võimalus vähemalt 13ks kuuks Inglismaale kolida, siis otsustasin kõike siin kogetut dokumenteerida. Kas siis enda jaoks või nende jaoks, kes tahaksid teada, kuidas mul läheb või mida ma siin teen. Nii, et here we go!

Kõik sai alguse tegelikult juba eelmisel suvel kui me ühe mu kalli sõbrannaga peale paadisõitu Emajõel minu kodus veini jõime ja KÕIGE üle arutlesime. Jõudsin arusaamale, et ma ei ole päris 100% rahul sellega kuhu suunas mu karjäär liigub ja midagi jääb puudu. Mitte, et otseselt midagi halvasti oli. Mul oli hea ja kindel töökoht ja võimalus teha täpselt nii palju kui ma ise tahan ja jaksan, aga ma tundsind, et mu areng on jäänud väga aeglaseks ja see ei meeldinud mulle. 

Järgmisel päeval võtsin ette EASi juhendi ja hakkasin koostama äriplaani. Enne seda teadsin ma ainult seda, et mind motiveerivad kõige rohkem kaks asja- kas ma saan ise õppida või saan ma kedagi õpetada. Selle jaoks, et saaks teha viimast, peab esimesega alustama. Seega panin endale kirja selle plaani lõpp-eesmärgi ning hakkasin tagurpidi tagasi liikuma alguse poole. Mida mul on vaja selleks, et seda kõike saavutada, mida ma tahan. Ja mul ei ole praegu õrna aimugi, kas ma ka sinna kunagi jõuan, praegune ongi osati kõik selle jaoks, et aru saada, kas see on see, mida ma tahan või ei. Nagu katse eksituslik meetod.

Esimene samm tehtud (ehk plaan olemas), panin end uuesti kirja IELTS testile ja kõik kuidagi klappis nii hästi, et järgmine test oli juba kohe varsti ja Tartus. Nagu loodud, eksole. IELTS tehtud, tulemus parem kui paar aastat tagasi ja piisav, et astuda plaanis järgmine samm. 

Teine samm oli hakata otsima kohti, kuhu kandideerida. Muidugi sai sellest erinevate inimestega räägitud. Ühelt poolt tuli innustav motiveerimine, et hakka muidugi kandideerima, teiselt poolt hoiatav, et kui raske see on ja tõenäosus saada on väga väike. Küsija suu pihta ei lööda ja kandideerimisega ei ole küll midagi kaotada. Kandideerisin kokku kolme erinevasse kohta. Esimene oli minu peas kujunenud nii nimetatud unistuste kohaks, kuid tegelikult nüüd järgi ja üle mõeldes, ei ole see päris nii. Teise kohta kandideerimine tuli jooksvalt, sest lihtsalt kuupäevad klappisid väga hästi ja tunne oli kuidagi õige. Kolmandasse kohta kandideerisin, sest see oli tuttav, ma tean selle koha taset ja nemad teavad eestlaste taset ja see oleks olnud suurepärane võimalus edasi areneda (etteruttavalt ütlen, et ka sinna kutsuti vestlusele, kuid otsustasin sellest loobuda, kuna sain oma teiselt variandilt positiivse vastuse ja ei tahtnud ei enda ega ka nende aega raisata selle peale, kui ma juba tean, et ma ei vali seda varianti). Esimesse kohta ma olin üpris kindel, et ma ei saa. Kõhutunne ütles. Ja võite naerda, aga ma ise arvan, et mul on väga hea "kõhutunne" välja arenenud. Teisest kohast helistati ja tehti esimene telefoni intervjuu. Peale seda tuli mõne aja pärast e-mail, et mind oodatakse Manchesteri kohale intervjuule. Kõik lennupiletid, elamine ja muu oli juba plaanitud (kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma Primarkis shoppan), kui tuli uus info, et pandeemia pärast kohale ei kutsutagi ning intervjuu tehakse videokõnena. Kuupäev jäi samaks. 

Intervjuu toimus kodus köögilaua taga. Teisel pool ekraani oli kaks intervjueeriat. Küsimused olid oodatavad. Mida näed ennast 5 aasta pärast tegemas? Milline oli sinu viimane läbikukkumine ja kuidas sa sellega hakkama said? Kuidas talud stressi ja töötad tiimis? Ja nii edasi... Üks küsimus oli ka erialane (vastvõtule saabub täiskasvanud kass, kelle südametöö on 120 korda minutis, ta on loid, mida kahtlustad, mida teed), kuid peale pea 4 aastast töötamist ei tundnud ma selle ees hirmu. Küsimus oli erakorralise meditsiini vallast ning minu jaoks üpris lihtne. Muuseas oli just sarnane patsient mul ka vastuvõtul käinud. Kõige rohkem muretsesin ma sellepärast, et ma pean inglise keeles rääkima. Inglise keel ei ole mu jaoks enam probleem (klassikaaslased samas teavad kõiki neid geniaalsusi, mida ma koolis inglise keeles rääkisin ja tegin). Olen ju ülikooliski inglisekeelseid loenguid andnud, kuid kui keelt iga päev ei räägi, siis tundsin, et olen veidi roostes. Eriti kui rääkida inglastega. Teiste inimestega, kelle esimene keel ei ole inglise keel, rääkimine ei ole probleem ja keel voolab hästi. Inglastega rääkides tundub tihti nagu kartul oleks suus ja ei saa sõnu normaalselt välja hääldatud. Õnneks oli hiljem tagasiside mu keeleoskusele väga hea ja nad ei näinud selles mingit probleemi. Kõne lõppes positiivsel noodil ning sain oma eluga umbes nädala jagu edasi minna. 

Siis saabus postkasti kiri, et nad soovivad mulle helistada ja rääkida. Saatsin neile vastu e-maili koos endale sobilike kellaaegadega samal ja järgmisel päeval ja jäin kõne ootama. See muidugi tähendas, et ma hoidsin telefoni pidevalt enda kõrval või lausa käes ja kontrollisin pidevalt ega telefon hääletu peal ei ole. Järgmisel päeval toimus EVSi Kevadseminar, mida ma olin paar viimast kuud korraldanud. Lektoriks oli üks ülitore inglanna, loomaarst. Ka temaga tuli see kõik jutuks ja sain julgustust juurde, et kui vastus oleks negatiivne, siis nad ilmselt saadaksid e-maili (või ei vastaks üldse). See on positiivne, et nad minuga telefonitsi tahavad vestelda. 

Foto: Inernet

Ja järgmine päev see kõne tuligi. Kõigepealt muidugi küsiti tagasisidet intervjuu kohta ja alles siis õnnitleti ja pakuti kohta roteeruva internatuuri läbimiseks Manchesteris. Ma olin nii sillas sellest õnnetundest, et palusin neil lihtsalt endale e-mail saata kõige selle informatsiooniga, mida nad mulle telefonitsi tahtsid edastada. Ma tean, et mulle ei oleks midagi siis meelde jäänud. Ma arvan, et mu samm muutus õnnest palju kergemaks ja motivatsioon tõusis koheselt lakke. 

Ja siis algas plaanimine...

Foto: internet